Trummar Jacques Di Donato üllatas neljapäeval antud kontserdil publikut kummaliste töövahenditega, kasutades trummi mängimiseks peale harjumuspäraste pulkade näiteks ketti.
Jacques Di Donato koos Kerikmäe-Laasi-Soo trioga juhatasid sisse 28. aprillil tähtede õhtu. Nad esitasid heatahtliku satiiriga impro-jazzi. Ise nimetavad nad oma muusikat kui „free funk“. Kontsert polnud mõeldud massidele, vaid tõelist improvisatisooni armastavatele isikutele.
Kontserdil käis ja publiku mõtted pani kirja 17-aastane Katre Kasemägi Jazzkaare veebitoimetusest.
Sisuliselt oli muusika täis kunstilist kubismi, säilitades lihtsat põhiteemat. Jacques Di Donato trummimäng oli habetunult muhe nagu ta isegi. Peale selle mängis ta klarneteil vahepaladeks unelaululisi viise, et hiljem oleks muusikaline protest suurem, kuna kohati kaldus bänd jazzist pigem heavy metali poole.
Bassimees andis esinemise alguses oma kukesammudega märku, millist emotsiooni tekitas koosseisu vabastav mõju. Ametlikult oli Kerikmäge esitatud kui klahvpillimängijat, kuigi mõjuvam oli tema puhul arvutimuusika nuppude keeramine. Helid olid sarnased kummituste majale või monotoonsetele hõigetele. Rokiliku ilme tekitamine jäi suurelt osalt Soo õlgadele, kes tinistas elektrikitarri.
Neil ei olnud meloodia tähtsal kohal, pigem üksteise instrumentaalne mõistmine. Omandatud oskustega esitati piiritlemata muusikalist kvaliteeti. Kontsert mõjus üldjuhul grotesksena. Seepärast oli publik hiljem, kas hämmingus või pettunud.
Maarja: „Alguses oli natuke harjumatu, kuid hiljem harjus ära. Varem pole sellist muusikat kuulanud. Kontserdile tulime, kuna koolis oli kohustuslik jazzkontserdi külastus.“
Liis Roosna: „Ilus oli. Ma ei ole tükk aega mõelnud nii palju. Ükski muusika pole mind tükk aega mõtlema nii pannud nagu see praegu. Aga kui tulemuseks elad midagi läbi, tuleb sellel enne settida lasta, et midagi kogeda. Meeldis väga.“
Tundmatud mehed: „Kommenteerimiseks liiga hea kontsert. Väga raske on öelda. Selle kohta pole lihtsalt sönu.“