International Herald Tribune’i teenekas jazzikriitik Mike Zwerin pakub 33. Siena Jazz Festivali ülevaates välja just sellise mõtte.
Veebiväljaandes Culturekiosque ilmunud artiklis kirjutas Mike Zwerin ülevaate 33. Siena Jazz Festivalist Itaalias. Põhiliselt noorte muusikute esinemistega täitetud festivali külastanud kriitik leidis seal lisaks keskajast pärit vanalinnale hulgaliselt euroopalikke jooni.
Palju toimus festivali jooksul mitmesuguseid töötubasid ja seminare. Kohal oli umbes 230 jazziõppurit, kes läbisid eelproovide sõela. Vaimustusega kirjeldas Zwerin Siena Jazziühingu koolitusruume ja -võimalusi. 20 klassiruumi ja 20 000 plaadist koosnevat fonoteeki.
Zwerini sõnul on Euroopa suurriikide jazzielu liiga tihti kui suurte ajalehtede ilmateaterubriigid – inimesi ei paista huvitavat, mis naabrite juures juhtub, ehkki sealsed tsüklonid mõjutavad suurima tõenäosusega ka nende ilma. Suurte riikide oma jazzielu on vitaalne, kuid kontakte naabritega reeglina napib, osalemine rahvusvahelises jazzielus on aga kuidas juhtub.
Geograafiliselt on poolsaarel paiknev Itaalia veel rohkem isoleeritud kui Saksamaa või Prantsusmaa. Ka sealne jazziliikumine kannatab selle all. Teisalt kirjeldab Zwerin, kuidas jazz jõudis omal ajal Itaaliasse plaatide ja filmide kaudu ning kuidas seal kujunes välja omanäoline jazzitraditsioon.
Kriitik oli vaimustuses, kui palju noori huvitavaid jazzmuusikuid praegu Itaaliast võrsumas on, ehkki erinevalt Prantsusmaalt pole Itaalias jazzialast kõrgharidust veel võimalik omandada.