Buena Vista Social Clubi maailmakuulsaks teinud režissöör valis järgmiseks teemaks bluusi. Ameerikas on 2003 kuulutatud bluusiaastaks.
Ajalehes Helsingin Sanomat kirjutab Kati Sinisalo äsja lõppenud Cannes’i festivali ainetel Wim Wendersi uuest filmiprojektist, mille aines põhineb bluusmuusikal.
Põhiline mõjur, et kuulus režissöör on sedapuhku teemaks võtnud just bluusi, on fakt, et Ameerika Ühendriikides on tänavune aasta kuulutatud bluusiaastaks, ning seepärast algatatud ka mitmeid projekte, mis peavad kasvatama ühiskonna teadlikkust sellest muusikavormist. Üks selliseid ettevõtmisi on Martin Scorcese algatatud seitsmest dokumentaalfilmist koosnev sari, mis kuulutati välja juba aastal 2000. Tegijate seas on lisaks Scorcesele endale veel Weim Wenders, Clint Eastwood, Mike Figgis, Richard Pearce, Spike Lee, Charles Burnett ja Marc Levin. Igale režissöörile anti valikul täiesti vabad käed ning Scorcese teatas juhtnööriks lakooniliselt vaid seda, et kokku peab sellest saama bluusi ajalugu kajastav filmikaleidoskoop. Praeguste plaanide kohaselt peaks sari valmima sügiseks ja seda näitavad PBS kanalid.
Teada on sedagi, et Marc Levini tehtava filmi kangelane on Chicago bluusi esindaja Magic Slim, keda hinnatakse eeskätt rockiliku saundi pärast.
Wendersi filmi kangelasteks on kolm bluusilegendi
Wim Wendersi osa kannab pealkirja “The Soul Of A Man” ja see on auavaldus kolmele legendaarsele bluusmuusikule. Enda sõnade kohaselt on Wenders olnud kogu aeg suur bluusifänn ning teda polnud vaja pehmeks veenda.
Kolm muusikut, kellele Wenders keskendub, on 1920-30-aastatel tegutsenud Skip James, Blind Willie Johnson ja J.B. Lenoir, kes tegelikult kuulus bluusmuusikute järgmisse põlvkonda. Eriliseks teeb Wendersi ülesande see, et kõik kolm muusikut on juba ammu surnud ja neist pole peaaegu mingit pildimaterjali. Legendaarsest bottleneck-kitarristist Blind Willie Johnsonist ei ole säilinud isegi ühtegi fotot. Lenoirist on küll üks Rootsi Televisioonile 1960ndatel tehtud filmikatke, kuid see tunnistati omal ajal tehniliselt kõlbmatuks ja seda pole kunagi näidatud.
Nii tuginebki Wenders eeskätt muusikale, mis kostab vanadelt heliplaatidelt. Mustvalged filmikaadrid väntab ta vana 20ndatest pärit kaameraga ning siin ja seal kasutab muusikute markeerimiseks näitlejaid. Peaaegu üldse ei kasuta ta kunagiste pealtnägijate mälestusi ja “rääkivaid päid”. Küll aga annavad oma kommentaari ja selgitavad, mida nad vanade bluusilegendide muusikas erilist leiavad, Lou Reed, Beck, Nick Cave, Cassandra Wilson ja Jon Spences Blues Explosion, kes laulavad-mängivad tõlgendusi vanadest bluuslugudest.
Blind Willie Johnsoni ja Skip Jamesi rolli etendab lavastatud «ajaloolistes kaadrites» Chris Thomas King, kellel tõi kuulsust vendade Coenite muusikalemb film «O Brother Where Art Thou?».
Kosmiline bluusinägemus hinge ja südamega
Filmi alguskaadrites peaks olema kujutatud, kuidas satelliit Voyager stardib kosmosesse, pardal Blind Willie Johnsoni laulu «Dark Was The Night» salvestus. Skip Jamesi mõjust muusikamaailmas peaks andma tunnistust fakt, et tema laulud on mõjutanud väga paljusid kitarriste, alates Robert Johnsonist ja lõpetades tuntumatest Eric Claptoniga, kes ansambli Cream esimesel plaadil 60ndate lõpus mängis James lugu “I’m So Glad”. Wenders kommenteerib, et bluus on algusest peale pajatanud lugu maisest murest ja samal ajal kirjeldanud ka hingelisi pürgimusi. See muusika on Wendersi arvates transtsendentaalne. Tema meelest on bluusimehed oma aja avangardistid ja just seda sõnumit soovib režissöör levitada tänastele noortele, kes tema filmi vaatavad. Seda muidugi ka et peaaegu igasuguse tänase popmuusika juured asuvad Mississipi deltaaladel, kus sündis bluus.
“Bluus peaks täiendama ka kuvandit Ameerikast,” rääkis intervjuus Wim Wenders, “seal on lisaks pilvelõhkujatele, esikaanetüdrukutele, sarjafilmidele ja suurtele autodele muudki.”
Wenders ise mängis teismelisena saksofoni. Kui ta oli 20, viis ta pilli pandimajja ja ostis 16-millimeetrise kaamera, et filme teha. Sinna lõppes tema muusikukarjäär. Wendersi enda sõnul on viimasel ajal tema tegevus hakanud ühe enam välja nägema nõnda, et võtted sooritab ta paari nädalaga ning siis mäsleb poolteist kuud hommikust õhtuni pildile heli sobitamisega. “Olen hakanud üha enam muutuma pildimehest helimeheks,” kommenteeris ta.
Wim Wendersi vändatud filmi “Buena Vista Social Club” (1999) peetakse kõigi aegade edukaimaks dokumentaalfilmiks. Film räägib vanadest Kuuba tantsumuusika veteranidest. Tänu filmile on viimastel aastatel kogu maailmas vallandunud suur Kuuba muusika buum. Režissöör ja tema loomingu austajad loodavad, et valmiv “The Soul Of A Man” suudab midagi sarnast korda saata ka vana arhailise bluusiga. Wendersi arvates pole Skip Jamesi vanad bluusid sugugi nii radikaalselt erilised, et need ei võiks muutuda trendikaks.
Midagi sarnast juhtus kitarrilegendi Robert Johnsoni salvestustega 1990ndate alguses. 1930ndatel napilt mõnikümmend lugu salvestanud mehe loomingust kordusväljaannetena tehtud plaate ja plaadikarpe müüdi miljonites eksemplarides.
2003 bluusiaasta Ameerikas
2003. aasta kuulutamine bluusiaastaks seostub ameerika esimese mustanahalise helilooja W.C. Handy omapärase eluseigaga, kui ta 1903. aastal Tutwileri linnakeses rongi ooteplatvormil kuulis musitseerimas üht meest. “See oli kõige imelikum muusika, mida ma eales kuulnud olin,” tunnistas Handy. Ta innustus selles ja hakkas seda muusikat, mida nimetati bluusiks, propageerima.
Tunnistamaks bluusmuusika kultuurilist tähendust, kuulutas Ameerika Ühendriikide kongress 2002. aasta 5. septembril aasta 2003 bluusi aastaks. Selleks puhuks finantseeritakse ja korraldatakse bluusiga seonduvaid festivale, etendusi, multimeediaprojekte, haridusliku suunitlusega sündmusi. Kõiki neid sündmusi koordineerib organisatsiooni Experimental Music Project juht Robert Santelli koos Memphises asuva Blues Foundationiga. Bluusiaasta suurim sponsor on autofirma Volkswagen.
Eesmärgiks on inimeste teadlikkuse kasvatamine bluusi kultuurilisest tähendusest. Seda mitte üksnes Ameerikas, vaid terves maailmas. USA kongressi pöördumiseks nimetatakse bluusi rahvuslikuks ajalooliseks aardeks, mida on vaja säilitada, dokumenteerida ja tulevastele põlvedele tutvustada.