Anne Erm käis Midemil. Euroopa suurim muusikaäriüritus Midem toimus tänavu 37. korda. Cannes’s. Osales 4006 firmat 92 riigist, neist pooled olid oma väljapanekutega esindatud plaadilaadal, teiste seas päris vahvalt ka Eesti Artistide Agentuur.
Sündmuste käiku jälgis 750 ajakirjanikku 30 maalt ja muidugi oli Midemil ka arvukalt tähtsaid külalisi ning sadu muusikuid. Festivali süda asus nagu ikka Cannes’ suures Festivalide palees. Kahes hoones paiknesid firmade boksid ja riikide esinduslikud koondväljapanekud. Nagu varem, olid silmapaistvalt esindatud Prantsusmaa, Inglismaa, Kanada, Holland jt. Ka meie põhjanaabrid Rootsi ja Soome on iga aastaga üha väärikamalt ja stiilsemalt nähtaval. Ajakirjanikke huvitasid kõige enam kohtumised artistidega ja kontserdid. Muidugi ka see, kuidas läheb omadel. Kes tahtis, võis oma teadmisi täiendada ka muusikaäri- ja meediaalastel konverentsidel.
Midemi magnetism
Midemi magnetid on minu jaoks varasematel aastatel olnud põnevad ja sisukad suurkontserdid nagu Kuuba öö, Kitarriöö, Flamenco-öö, rockooperi Notre Dame de Paris esitluskontsert, Montreux festivali jazzitähtede kontsert jt. Sel korral tehti panus Brasiiliale. «Brazilia makes sense» oli selle suure muusikamaa hüüdlause. Juba avaõhtul, kui palee arvukates saalides kõlas hommikutundideni vaid brasiilia muusika, jäi kõigile silma kõrgete treppide kohale riputatud suur rohekollane lapitekk – Brasiilia lipp, mida vaadates tuli soe kodune tunne – ennäe, neilgi lapitehnika moes! Eesti lipp-lapitekk võiks ju ka Midemil pilku püüda ja kõrvu kosta Eesti muusika. Meie trikoloor lehvis kenasti rannabulvaril kõrvuti suurriikide lippudega. Kui toimus maailmakuulsa argentiina tenori Jose Cura pressikonverents, oli vahva näha taustal lehvivat Eesti lippu… Prantslased ise peavad Midemit ülitähtsaks. Kultuuriminister Jean-Jacques Aillagon viibis kohal mitu päeva ning esines mitmel konverentsil. Üks teema puudutas Prantsuse muusikaekspordi viimase kümnendi edusamme. Globaliseerumine on reaalsus, aga samas on väga oluline hoida ja tõsta esile rahvuslikku omapära, nentis minister. Kohal oli teisegi suurriigi kultuuriminister – tuntud Brasiilia dþässmuusik, laulja-helilooja, mitmel korral Midemil esinenud Gilberto Gil. President Lula valitsuses töötamise mõne nädalaga on ta juba selgitanud välja kultuuri valupunktid, millest üks on kahtlemata piraatlus. Muusika on riigi üks oluline sissetulekuallikas ja seepärast ei peetud paljuks kulutada miljoneid, et esitleda Midemil oma muusikat ja artiste. Gilberto Gili pressikonverentsi üks oluline juhtmõte oli – mitte üksnes viia kultuuri ääremaadele (Favelas), vaid ka tuua külade keskustesse ja teha tuntuks laiemalt.
Brasiilia on muusika poolest rikas
Brasiilia muusikavaramu on nii rikas, et brasiillastele endilegi jätkub avastamist veel lõputult. Sellel aastal oli esinejate hulgas palju uustulnukaid. Erilist elevust tekitas Barbatuques. Ansamblis mängib-tantsib-laulab tosin neidu ja noormeest, kes kasutavad oma keha kui rikkalike tämbrivõimalustega rütmiinstrumenti. Nende muusikast õhkus energiat, elurõõmu ja omapära. Brasiilia legendidest oli kohal üks bossanova loojatest – kitarrist ja helilooja Roberto Menescal, kes tutvustas ka noort bossalauljatari Marcia Salomoni ning elektrilist bossat ja sambat esitavat Bossacucanovat. See ansambel pani punkti Brasiilia ööle. Üks festivali suurprojekte oli prantsuse helilooja Alan Simoni «GAIA», mille tohutusse esitusansamblisse oli kaasatud sümfooniaorkester ning pop-, rock-, jazz- ja maailmamuusika mainekad solistid. Emake maa – Gaia (kreeka keeles) – vajab kiiret kaitset, varsti võib olla hilja. Seepärast püüab Alan Simon oma filmi, plaati ja raamatut hõlmava suurprojektiga teadvustada probleemi tõsidust. Esitluskontserdil olid kuulsustest laval noor võluv Indoneesia lauljatar Anggun, afrojazzi veteran – saksofonist ja laulja Manu Dibango, prantsuse viiulivirtuoos Didier Lockwood, kolm Supertrampi muusikut ja teisi. Plaat tuleb müügile 21. märtsil ja sisaldab 21 lugu, nii Alan Simoni omi kui ka mitme maa rahvamuusikat. Kontserdil häiris ülepingutatult suur esituskoosseis ja eklektika. See oli kaugel looduslähedasest elutunnetusest. Küll aga vaimustas publikut kalmõki kurgulaulja Okna Tsahan Zami ehe esitus. Midemi muusikaskaala ulatus techno’st klassikani. Küllap leidis igaüks suurelt pidulaualt midagi head ja hingelähedast. Oma maa pop-rock-folkmuusikat olid muusikaöödega tutvustamas veel Itaalia, Hispaania, Saksamaa, Taani jt. Väike Ðveits oli sel korral nõuks võtnud sisustada kõigil päevadel dþässiklubi ööd.
Aasta inimene
Alates 1989. aastast on seda auhinda jagatud nii edukamate plaadifirmade tippjuhtidele, kui ka muusikutele nagu Quincy Jones või David Foster. Tänavu läks auhind MTV rahvusvahelise keti presidendile William H. Roedyle. MTV võrgustik on katnud suurema osa Euroopast ja Aasiast. 65 TV kanalit ja 28 kodulehekülge on võimas reklaamimasin, mis jõuab rohkem kui miljardi inimeseni. Lähemal ajal on plaan programm sisse seada Rumeenias ja mitmes Aafrika riigis. Alates 1998. aastast on Roedy oma südameasjaks võitnud võitluse AIDSiga ning MTV on korraldanud vastavaid kampaaniad. Pole kahtlust, et MTV mõjustab noorte muusikamaitset ja plaatide müüginumbreid. William H. Roedy oli pressikonverentsile kaasa võtnud Destiny Childi solisti Kelly Rowlandi, kelle sooloalbum «Simply Deep» jõuab müügilettidele 10. veebruaril. Aasta-aastalt on Midemil suurenenud dþässi osakaal. Paar aastat tagasi valiti aasta inimeseks Montreaux festivali peakorraldaja Claude Nobs, kes esitles tollal oma festivali tähti. Tänavu toimus Prantsuse muusikaauhindade assotsatsiooni jazziauhindade jagamine ja kontsert Festivalipalee suures saalis. Otseülekande tegi meilgi populaarne prantsuse muusikakanal Mezzo. Prantslastel käis veidi üle jõu kontserdi tehniline teostus. Platvorme, millel mängisid erinevad ansamblid, ei jõutud kiiresti kohale toimetada ja juhtmeid ühendada. Nõnda läksid jutud väga pikaks ja helikvaliteet oli kohati kehv ning pragisev. Aga muidugi oli kena näha laval prantsuse vanameistreid pianist Martial Solali ja sealset bluusikuningat Jean-Jacques Milteaud’, saksofoniguru Wayne Shorterit, aga ka uut säravat noorteorkestrit Le Sacre du Tympan ning lisaks parima välisartisti auhinna võitnud Esbjörn Svensson Triot Rootsist. Klaverivirtuoose astus üles pool tosinat. Üks lugu igalt ansamblilt ei andnud küll veel pilti prantsuse jazzi uutest suundumustest, kuid selge on, et Prantsusmaa on tugev jazzimaa ja Midemil on magneteid, mille pärast tasub sinna minna nii üksiküritajatel kui ka oma maa muusikakultuuri üldisemalt tutvustajail. Ja Eestil ju on, mida tutvustada.