Jõulujazzil esinenud Ari Hoening – virtuoosne ja mõistatuslik.
Jõulujazzil esinenud Ari Hoenigit on teda esmakordselt kontserdil nähes veider vaadata. Tema näoilmed on äärmuseni väljenduslikud, pärinedes justkui pantomiimiteatrist, ning tema tegevus trummide taga tundub peaaegu sama mõistatuslikuna.
Ta võib mõjuda kusagile mängima unustatud autistist teismelisena, kes kõige selle juurde lausa viiraltlikult groteskseid grimasse teeb, või toksida harjakestega vastu tom-tom’i justkui kopsiks mingi väike laps plasthaamrikesega oma mängunurgas. Kahtlemata on Ari Hoenig üks sedasorti isepäiseid innovaatoreid, kelle mänguviisi ja mõttelaadiga tuleb esmalt harjuda.
15. detsembril Kumu auditooriumis Kristjan Randalu, Euan Burtoni ja Ari Hoenigi mängu kuulates selgub ajapikku siiski, et pealtnäha kummaliste rõhuasetuste taga on peidus kontseptsioon. Hoenig ei pea vajalikuks toetada ansamblikaaslasi kindla tempo hoidmisega, loogiliselt võttes peaks ju iga kõrgetasemeline muusik ka ilma trummari abita suutma tempot säilitada ja meetrumit tajuda ning vajadusel neid muuta. Tempo ja meetrumiga tegelemise asemel keskendubki Ari Hoenig muusikas niisuguste elementide esile tõstmisele, mis muidu tähelepanuta jääksid.
Kindla muusikalise aluspõhja tagamise asemel täiendab Hoenig ansamblikaaslaste mängu, leides fraaside vahel tühje kohti ning täiendades ja kaunistades nende pillipartiisid omalt poolt. Ta vürtsitab enda kirjutatud kaunist ballaadi ootamatult ägedate trummibreikidega, teisal aga kasvatab maheda loo taustale tumedaid harjasahinaid ning kilistab imeõrnalt otsekui jääpurikaid kokku lüües. Fantaasiast ei jää tal kindlasti puudust, sealjuures paistab Hoenig silma ka huumorimeelega, teadustades, et äsjane lugu „For Tracey“ on pühendatud tema naisele, kelle nimi on hoopis Shirley…Vaatamata esmapilgul üsna jõulisele mängumaneerile näitab Hoenig end heliloojana leebete lüüriliste lugude autorina.
Imeliselt vulisevaid ning läbipaistvalt kergeid fraase oskab Kristjan Randalu klaveril suurepäraselt esile võluda, kuid Hoenig tõestab omalt poolt, et ka trummid sobivad meloodiainstrumendiks. Tema sooloetteastest kostab läbi küllap igale eestlasele tuttav „Igalühel oma pill“, mis tasapisi moondub igihaljaks jõululauluks „Jingle bells“. Kummalisel kombel viib ta soolo läbi üksnes trummikomplektiga piirdudes, erinevaid kõrgusi manab ta esile tom-tom’idelt ja soolotrummilt, võttes sealjuures appi nii küünarnukid kui õlad. Vahepeal lisanduvad ka teised pillid, kuid loo lõpu esitab Hoenig taas ainult trummidel ning on suuteline ainuüksi trummidel mängides isegi uude, kõrgemasse helistikku moduleerima.
Tõelise rosinana kontserdi lõppu jäetud pala meelitab kuulajailt välja marulise aplausi ning lisaloos saavad särada kõik muusikud, ka bassist Euan Burton, kes seni kahe teise varju on jäänud. Veel ja veel on põhjust imetleda ka Kristjan Randalu õhulist mängu, kes annab klaverile kohati lausa vibrafoni kõla, teisal aga seab klaasjaid akorde klaverile ritta otsekui jääkristallidest mosaiike.
Autor Marje Ingel