VALTER OJAKÄÄR kirjutab oma kohtumistest Georg Otsaga. Artikkel on algselt mõeldud lugemiseks eeskätt soomlastele.
Kõneldes soomlasega Georg Otsast ei pääse üle ega ümber “Saaremaa valsist”. Ei saa minagi jätta mainimata, et olen praegu vist viimane elav tunnistaja sellest, kuidas Georg Ots lindistas selle Raimond Valgre laulu Eesti Raadio ajutises stuudios ühel pilvisel kevadpäeval 1949. aasta maikuus. Raadiomajas käis veel ehitustöö, mõndagi tuli improviseerida, et üheainsa mikrofoniga saada lauljast ja orkestrist korralik helipilt. Kohal oli ka autor. Ta seisis vaikselt orkestri taga, sekkumata sõnagagi laulu esitusse. Tollal võttis ta osa Heliloojate Liidu noorte ja algajate seminarist ning oli seal tutvustanud laulu esialgset, minoorset varianti. Nõustunud soovitusega viia laul mazhoori, tutvustas ta kolme nädala pärast praegust varianti ja saavutas heakskiidu. Kohe pärast orkestratsiooni valmimist võis Georg Ots tulla orkestri ette, kus olin tollal üks kuueteistkümnest mängijast. *
Georg Ots seisis siis alles oma hiilgava karjääri alguses. Konservatooriumi lõpetamiseni jäi küll veel kaks aastat, kuid juba neljal eelmisel oli ta laulnud Estonia laval seitsmes ooperis ja neljas operetis. 1949. aastal lisandusid neile veel neli opereti- ja kolm ooperiosa, viimaste seas üks tõeliselt suur: nimiosa Tshaikovski “Jegeni Oneginis”. “Saaremaa valsist” sai kiiresti üks eestlaste lemmiklaule, ent Raimond Valgre ise ei jõudnud näha oma loomingu tohutut populaarsust. Ta suri sama aasta viimasel päeval, mõni tund enne uue aasta saabumist. Elanud oli ta vaid kolmkümmend kuus aastat.
Hea laul saab kaugele kandvad tiivad üksnes tõeliselt healt lauljalt.”Saaremaa valss” polnud sugugi ainuke laul, mis tõusis lendu tänu Georg Otsale. Enne seda oli tema hääl andnud elu mitmele Boris Kõrveri, Edgar Arro, Leo Tautsi ja Raimond Valgre laulule, ühele viisile minugi sulest. Möödus aga kaheksa aastat, kuni Georg Ots ja “Saaremaa valss” avastati Soomes. Mul on tänapäevani riiulis hea sõbra Pekka Gronowi kingitud raamat “Popmusiikin vuosisata”, mille ta oli kirjutanud koos Seppo Bruuniga 1968. aastal, kui maailma oli vallutanud neli noormeest ühisnimetu-sega The Beatles. Lugedes huviga seda punaste kaantega raamatut, avas-tasin selles loetelu “Maamme eniten myydyt levyt 1.1./ 57 – 31.8./68”. Ja oh imet: 1957. aasta septembrist oktoobri keskpaigani oli “Saarenmaan valssi” 2. kohal, seejärel veel kuus nädalat kolmandal. Mainitud aja jooksul oli esikolmikus peale Georg Otsa vaid Olavi Virta lauludega “Poika varjoiselta kujalta” ja “Maruzzella”. Aeg on tõestanud mõlema laulja püsivat soosingut,ent kui paljud hoolivad nüüd enam Mauzzellast ja Poikast?
Georg Otsa koostöö Eesti Raadio dzhässorkestriga algas juba 1945. aastal, kui Eestisse olid jõudnud tagasi Punaarmeesse mobiliseeritud mehed – temagi nende hulgas. Tõsi küll, sõdima ta ei pidanud. Tuntud ooperilaulja Karl Otsa pojana võeti ta tagalas asutatud Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse, esialgu koorilauljana, hiljem ka lihtsamate laulude soolo-esitajana. Kui Nõukogude Liit oma sõjaaegse liitlase Ameerikaga tülli läks, kuulutati dzhäss Maksim Gorki kunagise kirjutise kohaselt “paksude kapitalistide muusikaks”, ja raadio dzhässorkester sai saksofonidest loobumisega viihdeorkesteriks (estraadiorkester). Siis vahetati välja ka varasem repertuaar ja uute laulude esitajana vajati Georg Otsa veelgi enam. Temast sai estraadiorkestri alaline külalissolist. Ka esines ta sageli svingsekstetiga Rürmikud, kus mängisin saksofoni ja klarnetit. Tegime koos isegi ühe paaripäevase väljasõidu.
Meie lähem tutvus sai alguse paari minu laulu lindistamisest. Soomes ilmunud singli B-poolel oli “Kalastajan laulu”, millest tänu temale tuli tõeline lööklaul. See oli mul mõeldud tavalise polkana, ent kui dirigent selle lahti lõi, laulis Ots mõned taktid ja hüüdis: “Pidage! Selles tempos ei saa ma neid sõnu laulda.” Lõi ise ette aeglasema tempo, ja polkast sai reinlender. Sellest peale panin tähele, et ta ei mõelnud kunagi üksnes meloodiale, sama tähtis oli talle tekst. Kus vaja, vahetas ta sõnade järjekorda, et lause tähtsaim rõhk langeks õigele sõnale. Olen kindel, et peale suure musikaalsuse ja meeldiva hääle võitis kuulajate südame ka tema oskus põimida muusikat ja teksti paljuütlevaks tervikuks. Orkestriharjutuste puhkepausidel vestlesime muusikast ja paljust muust. Hiljem, kui olin hakanud tegema raadios regulaarseid muusikasaateid, hakkasin teda juba teadlikult küsitlema. Muidugi teadsin, et tema isa oli elukutseline laulja ja et ta ise oli saanud lauljaks mitte omal valikul, vaid juhuse tahtel. Et õppida teda laiemalt tundma, suunasin tihti jutu tema muusikalisele taustale ja noorpõlve harrastustele. Ta oli väga köitev vestluskaaslane, ent mõnigi kord katkestas puhkepausi lõpp tema mõttemõlgutuse kõige huvitavamal kohal. Märkan praegu üllatusega, et esimene raamat Georg Otsast ilmus alles aasta pärast tema surma. Tema eluajal piirduti teatri- ja kontserdiesinemiste kajastamisega ajakirjanduses ning pikemate artiklitega ajakirjades. Ühe viimastest kirjutasin minagi ühe Moskva kirjastuse tellimusel kogumikku artikli, tuginedes osaliselt meie vestlustele.
Georg Ots sündis 21. märtsil 1920 Petrogradis, kust Karl Ots koos naise ja pisipojaga samal aastal Eestisse opteeris ning Estonia teatri ooperisolistiks sai. Nii ümbritses muusikaline õhkkond Georg Otsa niihästi kodus kui ka teatris, kuhu teda lapseeast peale sageli viidi. Muigega meenutas ta juhust, kuidas ta viieaastasena tervitas üht isa külalist, tuntud lauluõpetajat, lauldes laua all maani tömmatud laudlina taga “O sole mio”.
Õppides Prantsuse lütseumis, sai ta sealt hea keelteoskuse, mida tunnistavad prantsuse, saksa, inglise, itaalia ja hispaania keeles salvestatud laulud. Puhta vene keele omandas ta emapoolselt vanaemalt. Mobiliseerituna Venemaal olles pidi ikka tema kohalikega asju ajama. Muiates jutustas ta, et seal, kus teda peeti eht venelaseks, oldi vahel vastumeelsed mingit pisiteenet osutama. Seda seletas ta sellega, et venelane on loomult võõrastele külalislahke, omadele aga mitte nii väga. Suhtumine olevat olnud hoopis teistlaadi, kui ta oma soovid esitas konarliku eesti aktsendiga!
Lütseumis hakkas ta õppima vehklemist, loobus aga sellest, olles sattunud kaasõpilaste pilkealuseks. Ta kartis, et seda harrastust peavad teised poisid tühipaljaks eputamiseks. Juba kuulsuse tipul olles sai ta palju autogrammipalveid ja austajate kirju, ent vahel sattus nende hulka mõni üsna inetu kiri anonüümselt kadestajalt. Ükskord näitas ta mulle üht niisugust sapist kirja, milles mõnitati ka tema omaaegseid vehklemistreeninguid. Ta arvas, et kirja saatja on keegi, kes tunneb teda koolipõlvest peale. Nägin, et see rõhus teda väga. On teada, et kõigist muusikuist lööb kuulsus kõige kergemini pähe just lauljaile. Georg Otsale lauldi palju kiidulaule, ent teda häiris alati mõte, et temast võidaks arvata, nagu oleks ta mingi ennasttäis staar. Mäletan juhust, kui jalutasin Tallinna südalinnas paljutõotava ukraina laulja Juri Bogatikoviga. Eemalt lähenes Georg Ots, kandes kahel käel mingit suurt pakki. Kui minu kaaslane ärevalt palus tutvustada teda nimekale lauljale, kõhklesin hetke, ent tegin seda siiski. Ots vabandas naeratades, et ei saa ulatada kätt, kuna viib koju sünnipäevaks tellitud kringlit. Vahetasime mõned laused ja jätsime hüvasti, ent Bogatikov ütles:”Kui ma räägin sellest kohtumisest, siis ei usu keegi, et nii kuulus laulja võib olla nii siiralt sõbralik!”
Estraadiorkestri klaverimängija Endel Annus oli noorena hea ujuja. Temalt kuulsin, et Soss, nagu Georg Otsa hüüti, oli üks parimaid noori ujujaid Tallinna ujumisklubis. Treener Herbert Rahman, kes oli ka tantsuõpetaja, on meenutanud, et poisid olid laulnud ukulele saatel omatehtud laule. Pärast üht võistlust Helsingis oli üks sealne ajaleht kirjutanud, et eestlased kaotasid küll ujumises, kuid lõid vastased lauluga üle. Georg Ots tuli enne sõda Eesti meistriks pikimal distantsil (1500 m) ja 4×200 m vabaujumises. Veel pärast sõdagi võitis ta – ilma eritreeninguta – meistritiitli spordiühingu Kalev vabariiklikul võistlusel. Lõpuks võlgnes ta ujumisoskusele ka elu, kui ta 1941. aasta augustis pommitabamuse saanud laevalt merre hüppas ja päästjate saabumiseni pinnal püsis. Mulle kirjeldas ta seda kui oma elu ilusaimat hetke, kui talle üle paadi ääre käsi sirutati. Hoolimata sportlikust vormist ei pääsnud Georg Ots haigustest. Kord tahtsin teda kutsuda ühte telesaatesse. Kuuldes, et ta viibib haiglas, läksin teda vaatama. Selgus, et ta oli lasknud eemaldada kurgumandlid, mis tihti angiini tekitasid. Ütlesin, et kuigi olin arvestanud temaga, otsin talle kiiresti asendaja. Ta hakkas naerma ja sosistas: “Kui pole vaja häält teha, siis tulen.” Et tollal oli televisioonis kombeks mängida valmis lindistust, ja laulja pruukis ainult suuliigutustega sõnu vormida, saigi saade tehtud.
Esimene raske hoop oli Georg Otsale ühe neeru eemaldamine. Pärast haiglaperioodi toodi ta minu elukoha lähedases männitukas asuvasse sanatooriumi järelravile. Käisin teda vaatamas ja viisin talle meele lahutamiseks saksakeelseid huumoriajakirju. Ta oli rääkinud oma kavatsusest lavastada Estonias “Don Giovanni”, seetõttu viisin talle ka Hermann Aberti raamatu “W.A. Mozart”, kus oli peatükk sellest ooperist. Lõpliku hoobi andis lauljale parandamatu haigus – vähktõbi. Arvatavasti ei avastatud või ei öeldud talle seda kohe. 1973. aasta oktoobris sain temalt Moskvast kirja, milles ta kirjutab, et on ühes onkoloogilises instituudis, “manala mansardkorrusel”, loodab varsti koju saada, ent lisab: “Mis edasi saab, selgub hiljem.” Viimati kohtusime pärast Estonia külalisetendusi Varnas. Ta ütles, et oleks pidanud pealekäijatele ei ütlema ja koju jääma, sest sealne palavus mõjunud talle väga halvasti. Sellest hoolimata ei andnud ta haigusele alla ja töötas kuni lõpuni, mis tuli 5. septembril 1975.