15. augusti Õhtulehes ilmus Jaanus Kulli sulest intervjuu Sven Grünbergiga, kes ütleb:”Räpase raha kogumisele pühendatud elu on mõttetu.”
“Pean teile tunnistama, et olen oma muusikategemistes tõeline kahepaikne. Ühel pool põhilooming – iseseisvad teosed; teisel pool osaluslooming – filmid ja teater. Nad mõlemad on mulle omamoodi tähtsad ja vajalikud,” hindab Sven Grünberg ennast ise kaheksa aasta eest ilmunud filmimuusikaga kolmikplaadile “Hukkunud Alpinisti hotell” lisatud voldikus.
Heas mõttes kahepaikne on Grünberg oma elus üldse. Ühelt poolt endiselt tegelemine heliloominguga, teiselt pool budism ja Budismi Instituudi juhtimine.
Progegrupi Mess asutajast, noorest 16aastasest poisist on sirgunud mees, kes kirjutanud muusikat rohkem kui 100 filmile, kes on läbi ja lõhki budist ning kellest jaanuari algul sai teist korda noor isa.
Kui vaatad tagasi oma noorpõlveloomingule ajast, mil asutasid ansamblid Ornament ja Mess, kuidas sa seda muusikat siis nüüd, tundliku ja nõudliku loojana hindad?
Hindangi kui noorpõlve muusikat. Samas oli suur õnn ja rõõm noore poisina mängida koos tollaste tippudega ning teha muusikat, mis meeldis.
Tõsi, vahendeid, millega muusikat teha, praktiliselt polnud. Aga selle eest olid head ja huvitavad ideed. Samas, Messi ajal kasutasime oboed, inglissarve ja metsasarve, mis olid tollal küllaltki haruldased pillid isegi maailma rokkmuusikas.
Pärast Messi lagunemist sai impeeriumi esimese elektroonilis-akustilise plaadi “Hingus” loomisel kasutada ka suurt kirikuorelit. Oleks olnud võimalus kasutada teisi vahendeid, poleks sellist loomingut kindlasti sündinud.
Olid vist üks esimesi muusikuid tollases Nõukogude Liidus, kel kodus seisis siinmaal veel päris tundmatu pill – süntesaator?
Huvitav oli see, et pilli ehitamine käis paralleelselt muusika tegemisega. Näiteks algul olid tal erinevate tämbrite saamiseks küljes kaablid, mis aga kontserdil osutusid suureks probleemiks. Pimedas saalis ei näinud kaableid toppida sinna, kuhu vaja.
Ise sa ühtegi süntesaatorit ehitanud pole?
Ei. See pole minu mängumaa, kuigi mu isa oli kõva käsi selliste asjade peale.
Siiski pille ta ei ehitanud. Tegeles rohkem raadioasjade ja võimendustega.
Kogu sinu loomingus on sind saatnud süntesaator, mis selle 30 aasta jooksul on teinud läbi totaalse muutumise?
Ma pole küll kunagi elektroonikat naturaalpillidele eelistanud, kuigi Sven Grünbergi puhul kerkivad silme ette kohe süntesaatorite virnad. Ja ma pole kunagi neid instrumente vastandanud. Ajalukku vaadates on kõik suured heliloojad toonud sisse uusi väljendusvahendeid. Nii ka süntesaator. Teine fenomen on see, et mitte kunagi varem inimkonna ajaloos pole olnud võimalust süüvida teistesse kultuuridesse ehk siis tunnetada maailma tervikuna. Ka see võimalus mõjustab ja annab värvi teistsuguseks väljenduseks.
Loe täispikka intervjuud ajalehest Õhtuleht.