Cassandra Wilsoni kontsert oli Jazzkaare kavas üks oodatumaid – oma madalatämbrilise hääle ja bluusilembusega oli Wilson ammu võitnud paljude eesti fännide südamed. 25. aprilli õhtul Nokia Kontserdimajas seisis ta esmakordselt siinse publiku ees. Muljeid selle erilise lauljatari kontserdilt jagab Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.
Õigupoolest olin Cassandra Wilsoni kontserdil käinud ka korra varem – kui ta kolm aastat tagasi Jurmalas vabaõhulaval esines. Sealne kontsert jättis aga mõneti pooliku mulje, sest Wilson ise viibis etteaste jooksul kaua lavalt eemal ning tuuri puhuks komplekteeritud saateansambel suutis staari eemalviibimist vaid osaliselt kompenseerida.
Nüüd, Nokia Kontserdimajas, oli Cassandra Wilson kahtlemata kohal, nii füüsiliselt kui ka hingeliselt. Veidi rabedalt mõjus kontserdi algus, kui teiseks looks lavale astunud lauljatar polnud veel täielikult häälestunud ning võis kuulda ebatäpse intonatsiooniga noote. Albumi „Blue Light ‘Til Dawn“ nimilaul juhatas sisse kontserdi, mis oli osaks plaadi ilmumise 20. aastapäeva ringreisist. Seejärel tervitas Cassandra Wilson publikut sõnadega „So this is Estonia – wow!“ ning kinnitas, et siinne saalitäis saab ainulaadse elamuse, mida ei koge ükski teine tuuri jooksul kohatud publik. Tema sume hääl ning oskus lauldes lugusid jutustada lõid saalis tõesti maagilise atmosfääri. Kingad jalast võtnud, uitas lauljatar mööda lava ning sisenes igasse palasse otsekui eraldi minimaailma, milles peategelase iseloom ja teda ees ootavad seiklused või katsumused üksteisest suuresti erinesid.
Muusikutest kerkis kontserdi kangelaseks suupillimängija Gregoire Maret, kes ulatuslikes virtuoossetes improvisatsioonides palade helistikukeskusest päris kaugele harmoonia-arenduse ääremaadele rändas – see oli jazz kaasa mõtlevale edasijõudnud kuulajale. Meloodilisusele lähemal püsis kontrabassimängija Lonnie Plaxico, tema soolo lisas mahedust kibekurvale jazzistandardile „You Don’t Know What Love Is“. Oma võimaluse särada sai ka trummar John Davis, mängides laulu „Sankofa“ sissejuhatuseks pikema sooloimprovisatsiooni. Kakskümmend aastat tagasi albumil ilmunud lugu oli täielikult ümber sündinud – lühikesest a cappella laulukesest mõnusaks 5/8 taktimõõdus tantsisklevaks, kergelt kevadiseks jazzi ja maailmamuusika sulamiks.
Kontserdi lõppedes nõudis vaimustunud publik katkematu ovatsiooniga lisapala ja see tuligi. Kogu õhtu laval kasutamata seisnud punane kitarr paistis lõpuks rakendust leidvat, sest Cassandra Wilson riputas selle endale kaela. Tundus, et lauljatar oli siiski pisut liimist lahti, sest enne mängima asumist tõmbas ta kitarrijuhtme välja – mine tea, ehk ei olnud ta oma kitarristivõimetes tol õhtul päris veendunud. Õnneks päästis ka seekord olukorra suupillimängija, kes soleeris lausa ennastunustavalt. Väikestele äpardustele vaatamata õnnestus kontsert suurepäraselt ning sellest saadud elamuse väärtuslikkuses pole põhjust kahelda.
CASSANDRA WILSON
25. aprillil 2014 kell 19 Nokia Kontserdimajas
Koosseis:
Cassandra Wilson – vokaal
Brandon Ross – kitarr
Jon Cowherd – klaver
Gregoire Maret – suupill
Lonnie Plaxico – bass
John Davis – trummid