Päris mitmed muusikafännid on viimasel ajal tähele pannud, et eesti soul- ja funkmuusikamaastikul on särama löönud uus täht. 25. aprilli õhtul esines Reti Niimann koos bändiga esimesest korda Jazzkaarel ning võime julgelt eeldada, et see ei jää talle viimaseks korraks.
Kui kaua oled sellise funkyliku kooslusega esinenud?
Esimene kord, kui ma bändi kokku panin ja sellega esinesin, oli 2021. aastal Rakvere Funk Festiks. Oleme sellest ajast saati koos mänginud, küll on mõned liikmed vahepeal muutunud.
Kas õppisid koos oma bändikaaslastega koos või kuidas te üldse kokku saite?
Ei, koolis ma nendega ei kohtunud, sest ma pole MUBA-s ega Otsa koolis käinud. Mina õppisin üldse Tallinna Ülikoolis koreograafiat. Aga minu elukaaslane õppis Otsa koolis ja tema kaudu saingi kõigi nende muusikutega tuttavaks.
Kuidas on võimalik saavutada nii võimas hääl, kui sa samas pole kuskil koolis seda õppinud?
Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassis õppides käisin ma Elo Toodo laulustuudios, olen õppinud ka laste muusikakoolis seitse aastat viiulit ning jazzklaverit, millest ilmselt tulenes ka minu huvi rütmimuusika vastu.
Kuna mind on soul- ja funkmuusika alati huvitanud, siis ma lihtsalt hakkasin kodus katsetama, kuidas sellist häält teha. See õnnestus mul üsna loomulikult ja seni pole häälele ka liiga teinud. Olen lihtsalt nokitsenud ning proovinud õppida, proovida ja kuulata nii palju kui võimalik.
Su hääl on nii võimas ja kõlav. Kas näiteks pärast tunniajast esinemist on kurk valus ka?
Ei, ei ole. Ma ei teagi, millest see tuleb, et ma olen suutnud ise väga jätkusuutliku tehnika ära õppida. See tuleneb ilmselt väga palju ka sellest, et ma vahepeal õppisin klassikalist muusikat ning klassikalist laulmist. Selle tehnika annab väga hea põhja, kuidas mitte oma häält hävitada. Arvan ka, et minu tantsija võhm toetab seda hästi palju, et ma suudan tund aega häält kaotamata järjest laulda.
Sa kirjutad kõik oma lood ise?
Jah, nii muusika kui ka sõnad on minu kirjutatud, mõnikord ka produktsioonid. Seadeid me loome kas koos bändiga või proovime minu visiooni paika panna.
Kust sul ideed pärinevad?
Ma avastasin, et kõik mu lood on kirjutatud mingitel eluperioodidel, kus ma ei oska ennast mingil muul moel väljendada kui vaid läbi laulukirjutamise. Kõik lood, mis ma olen ise kirjutanud, ongi väga konkreetse hetkega seotud. Senimaani on laulude kirjutamine minu jaoks kõige parem viis, kuidas teatud eluperioodidest – kas siis halbadest või headest – läbi tulla. Sellepärast mulle meeldib ka enda kirjutatud lugusid ka laulda, sest see osa minust, mis on minuga küll kaasas, aga mitte enam nii intensiivselt. Sellest on tekkinud hoopis mingi ilus asi.
Kui sind laval nägin, siis hakkasin mõtlema, et kellega sind võrrelda. Pähe tulid Rita Ray ja Sofia Rubina. Kellega sina end võrdleks või kes on sinu eeskuju?
Tegelikult nii Sofia Rubina kui ka Rita Ray on olnud mulle väga suureks eeskujuks. Rohkem isegi Sofia Rubina, sest ma olen tema muusikat väga palju kuulanud, tema häält ja häälekasutust väga kõrgelt hinnanud ning proovinud sellest nüansse kaasa võtta või meelde jätta.
Ma ei oskaks ennast isegi kellega võrrelda. Ma tahaks mõelda, et ma olen – kõige paremas ja mitte-egoistlikus mõttes – värske ja väike naisterahvas, kes julgeb olla metsik sellises žanris. Ma tahaks olla laval väga siiras, sest see on koht, kus saan ennast täiesti vabalt tunda. Sealt see kärts ja mürts tulebki. Mind on kasvatatud ka nii, et ma poleks vaikne tüdruk kuskil nurgas, vaid rõhutati, et emotsioonid on tähtsad ja kuuluvad elamise juurde. Ma tahaks seda rohkem näha ja proovin ise ka seda ette näidata.
Sa ütlesid, et oled väike naisterahvas, aga samas täidad sa lava väga hästi ära. Lisaks võimsale häälele oskad sa ka väga hästi liikuda ning sain nüüd teada, et oled koreograafiat õppinud. Kas sa ise ka tunned, et see annab sulle palju juurde ning suudad lavale rohkem elu tuua?
Ma arvan, et see annab mulle väga palju eeliseid. Ma hakkasin juba ju nelja-aastaselt tantsuga esinema, samamoodi ka viiuliga, seega on nii tants kui ka muusika esinemiste mõttes käinud eraldi, aga neid niimoodi siduda on väga põnev. Kui sa tunned end oma kehas mugavalt, siis tuleb ka hääle paremini välja ning sa oled märksa avatum. Emotsioonid on ka publikule palju suuremalt paista.
Tänu sellele, et olen liikumist õppinud, oskan ma end ka füüsiliselt laval märksa paremini tunnetada.
Sa esined esimest korda Jazzkaarel. Mida sa ootad sellelt kontserdilt?
Ma loodan, et inimesed naudivad meie bändi koosolemist laval, seda energiat ja muusikat, mida me edasi anname. Rohkem ei oskagi midagi oodata – kõige tähtsam on see, et inimesed naudiksid. Ma proovin seda naudingut neis välja tuua nii palju kui ma vähegi saan.
Mis on sinu järgmine eesmärk, mida tahad muusikalises mõttes saavutada?
Praegu on suureks eesmärgiks salvestada suvel album. Kui see saab valmis ja läheb edukalt, siis tulevikus oleks tore Eesti muusikaauhindadel mõni nominatsioon saada. See oleks praegu üks ilus soov.
Ja ka täismüüdud Alexela kontserdimaja?
(Naerab) Ma proovin olla realistlik ka. Ma tihti puhun emotsioonid ja unistused nii suureks ning muidugi töötan nende suunas, kuid olen õppinud, et tegelikult ise nokitsedes ja sellele mõeldes, mida sa hetkes teed, võib isegi kaugemale jõuda.
Millise Eesti muusikuga sooviksid koostööd teha?
Sofia Rubina ja Janno Trump. Nemad kahekesi on olnud Eestis minu jaoks kõige-kõige-kõige. Ma fännan neid väga ja kui ma saaksin midagi koos nendega teha, siis mul oleks kõik tehtud. Siis olekski elu hästi elatud.
Reti Niimann Band
25. aprill, 23.00, Fotografiska
Foto: Urmo Männi
Vaata kontserdi fotogaleriid.