Jazzkaare neljas päev lõppes New Yorgis. Okei, tegelikult mitte päris, aga peaaegu. Nimelt viis Floridast pärit trompetist ja helilooja Theo Croker meid oma muusikaga suurlinna sumedatele, tulesäras ja kohati mürarikastele tänavatele. Vähemalt selline tunne publikult tekkis.
Üle veerandsaja aasta trompetimänguga tegelenud Croker on ühekordne Grammy ja kolmekordne Echo Awardi nominent. Ta on välja andnud seitse stuudioalbumit, teinud koostööd Berliini Filharmoonikute, Dee Dee Bridgewateri, Ari Lennoxi ja Jill Scottiga ning veetnud seitse aastat Hiinas töötades, õppides ja oma jazzispektrit avardades. Tema helipaletis sulanduvad klassikalisemad jazzistiilid ambientsema elektroonilise muusika, funki, souli, salsa ja hip-hopiga, luues ainulaadse kõla.
Kontserdil oli võimalik nautida Crokeri meisterlikkust ja rikkalikku jazzikäsitlust. Laval oli kõigest neli artisti, ent muusikat oli terve suure orkestri jagu. Lisaks väljahõigatud instrumentidele oli klahvpillimängija käsutuses tiibklaver ja digitaalsed Rhodes ja Nord. Croker miksis lugude vahele DJ-puldist ettesalvestatud efekte, linnulaulu ja erinevaid nais- ja meesvokaale. Kõlanud lood olid küll kohati eriilmelised, kuid kogu esitusele tulnud muusikat läbis ühtne crokerlik ja sundimatult vinge atmosfäär
Kõlasid lood nii mehe viimaselt albumilt Love Quantum kui ka vanemad pärlid ja veel avaldamata materjal. Puudu ei jäänud ka improvisatsioonist ja tundub, et kava oli kohati sama voolav kui kõlanud muusikagi. Näiteks ei osanud muusik kontserdi keskel kahe loo vahel kohe öeldagi, mis lugu järgmisena kõlama hakkab, ja tundus, et otsus sündis hetkes.
Croker oli pigem napisõnaline, lastes muusikal enda eest kõneleda. Kõlanud helimaalingutes oli miski, mis kutsus esile tugevaid visuaalseid aistinguid, andes edasi rohkemat kui vaid tunnet. Ei olnud raske end kujutleda New Yorgi linnatänavatele, vaimusilmas kangastusid sealne virvarr, valgusmäng ja helimüha. Muusika nagu õhkkondki oli voolav, võimalusterohke ning kohati eksperimentaalne ja futuristlikki.
Ehkki bänd ei ole Crokeri sõnul veel kaua koos musitseerinud ja ning laval sai jälgida pidevat suhtlust muusikute vahel, toimiti koos kui õlitatud masinavärk. Kohal olid oma ala tipud, kes demonstreerisid seda igal võimalusel. Publikult palju tunnustust saanud trummar sattus vahepeal nii hoogu, et üks taldrikutest lendas kahel korral ümber. Lõpp oli eriti stiilne: muusikud lahkusid lavalt ükshaaval, jättes ülejäänud bändikaaslased improviseerima ja oma oskusi näitama.
Napisõnalisusest hoolimata avas Croker enda muusika tagamaid ja selgitas, mis teda inspireerib. „Real Episode’i“ puhul oli selleks korduv unenägu, millele ei tulnud kunagi lõppu. Niisiis uuris muusik selle kohta raamatutest ja mediteeris, et juhtida end järgmisel korral und nähes soovitud lõpuni. „Hero Stomp“ seevastu räägib kangelastest ja sellest, kuidas kellegi teise jaoks pole võimalik olla kangelane, kui sa ei ole esmalt enda kangelane ja õnnelik omaenese nahas.
Croker on intervjuudes öelnud, et teda inspireerib jazzis see, kuidas iga esinemine on kui mööduv nähtus: erinevad muusikud teevad ühe ja sama loo oma unikaalse kõlaga enda omaks. Samuti ei saa artisti kontserdid kunagi täpselt ühesugused olla. Iga uus publik loob ainulaadse taustsüsteemi ja iga kord toimub saalis erinev energiavahetus, intiimne hetk artisti ja kuulaja vahel. 24. aprilli õhtune hetk oli imetabane ja kordumatu ning pani publiku lisa soovima.
Theo Croker „Love Quantum“
- aprill 21.00, JAIK
Koosseis:
Theo Croker – trompet
Eric Wheeler – kontrabass
Idris Frederick – klahvpillid
Jeremiah Collier – trummid
Foto: Sven Tupits
Vaata kontserdi fotogaleriid.