Igasugune elektroonika vajab paratamatult hädasti voolu, aga Norras on teatavasti elekter odav. Seepärast pole ime, kui meie jazz-festivalile saabub elektroonika insener just sealsest kuningriigist. Bugge Wesseltoft pole muidugi Jazzkaarel esimest korda ja kuigi sündmust tutvustaval kodulehel on ta klahvpillimängija, siis võtab see tiitel tema olemust kokku sama palju kui elektroonik. Etteastet sai jagada kaheks ja seda enam kui ühes mõttes: nii kava, koosseisu kui ka muusikute tööjaotuse osas.
Kõigepealt neljast muusikust pool ehk täpselt kaks olid välismaalased. Lisaks Bugge Wesseltoft´ile mängib Momentumis trumme lätlane Kaspars Kurdeko ja kava esimeses pooles oli just nende ülesanne lammutada motiivid, mille Peedu Kass kontrabassil ja Kristjan Randalu klaveril neile ette andsid. Siinkohal pole tegemist subjektiivse hinnanguga, kuna seda mainis ka Kass ise oma sissejuhatavas kõnes, kuigi selleks ajaks olid trumm ja elektroonika juba vähemalt kolm harmooniat aatomiteks lõhustanud nagu laborile kohane.
Teisel poolajal andis söötu aga norralane ise ja nüüd said kõik teised tema loomingut pilbastada. Seejuures võttis Wesseltoft sellest ka ise võrdselt andnuna osa. Tema kehakeel meenutas entusiastlikku teadlast, kes jälgib oma laborirottide käitumist, et siis õigel momendil mõne katsetusega vahele segada. Kuna tegemist on klahvidega elektroonilis(t)e pilli(de)ga ja laval on ka klaver, siis võiks eeldada, et elektroonik hakkab seda kui klahvpilli dubleerima, ent tegelikult võimaldab tehnika areng juba ammu kasutada seda ka vabalt löökriistana ja hoopis trumm assisteerib klahvpillimängijat. Nii oli see kava alguses. See, kuidas Wesseltoft suhestus ümber trummidelt klaverile, tuli esile lugudes „Kapteni tango“ ja „E nagu elevant“, kuskil etteaste keskpaigas. Lugude pealkirjad panen kirja siinkohal Kassi sõnadele ja enese mälule toetudes, täpsuse eest ei vastuta.
Toreda kokkusattumusena esitas kvartett järgnevalt erandliku pala mille nimi kõlas nagu „Trepist alla kööki“ või midagi seesugust. Sees koosnes valdavalt Kassi soolost kontrabassil ja selle autoriks ütles ta olevat kitarrist Robert Jürjedali, kes istus saalis siinkirjutaja seljataga. Viimaseks looks oli koosseis valinud funcky´liku pala „Clockwork“, mille tempo meenutas tõepoolest aja kaduvust kuskil kella seierite vahel, ent tempovaheldused meenutasid omakorda tahtmatult kõige kaduva suhtelisust ehk seda, et ka aeg ise on suhteline või siis on kell rikkis.
13. veebruar kell 19.00, Kumu auditoorium
Peedu Kass Momentub feat Bugge Wesseltoft (Eesti, Läti-Norra)
Bugge Wesseltoft – klahvpillid
Peedu Kass – kontrabass
Kristjan Randalu – klaver
Kaspars Kurdeko – trummid