Selle plaadiga teatab Värttinä, et on nüüd 20. Pärast koosseisuvahetust on neis alles endine särts ja juurtest tulvav vägi. Nad on segustajad.
Selle plaadiga teatab Värttinä, et on nüüd 20. “Iki” on seega juubeliplaat, mis tähistab Karjalast, Rääkkylä külast pärit folk-pop-ansambli teise tegutsemiskümnendi täitumist. Kunagi alustasid nad nõnda, et viisteist neidu laulis kannelde saatel ja mõned pilli mängivad noormehed toetasid neid. Kui saabus ootamatu tähelepanu ja tunnustus, kompakteeris Värttinä ennast viie lauljaga bändiks. Sari Kaasinen, kes juhtohjad enda kätte võttis, lahkus varsti ise ansamblist ja praegu juhib kolmeliikmeliseks kahanenud vokalistideseltskonda tema õde Mari Kaasinen, kes ühtlasi on ka ainus laulja, kes püsinud rivis kõik need 20 aastat.
Edu ja tähelepanu väljaspool Soomet saabus 1991. aastal plaadiga “Oi Dai”. Järgnevatel aastatel on Värttinä plaat-plaadilt ja aasta-aastalt kildhaaval kogunud tuntust, esinedes olulistel festivalidel ja vahetades plaadifirmasid. Muu hulgas võib nende kaubamärgiks peetavat kõrihäälset unisoonis laulmist kuulda Hector Zazou albumil “Songs from the Cold Seas” (Sony) ja Maggie Reilly plaadil “Elena” (EMI). 1997. aastal Nonesuchi märgi all ilmunud “Kokko” lisas kuulsust ja tunnustust. Kaks aastat hiljem laulsid nad Jazzkaare laval.
Praegu väidab ansambli koduleht internetis, et tegemist on sõltumatu ansambliga, mis tähendab, et nad müüvad ennast vaid siis, kui selleks tekib soov.
Värttinä on laiale maailmale kehastanud soome-ugri muusika kõla, arhailist ja omapärast kandilist viisikeerutamist. Just nemad on oma plaatidel ja kontsertidega paari tüki kaupa ilma peale laiali kandnud ka setu laulu. Kuid ürgsus pole kunagi olnud nende isikliku tähtsusreastuse esikohal. Värttinä on segustaja. Nad võtavad vana ja lisavad sellele mitmesugust kraami. Mitte ainult tuva kurgulauluvõi kelti viisikeerde, vahel on katlasse heidetud ka moodsaid biite ja elektrit.
Ansambli üheksas plaat “Iki” ei eristu millegi ekstsentrilisega. See on tüüpilisim Värttinä. Iki tähendab ajatut iidset hingust – liblika tiivaliigutuse tuuleiili. Kui poeetiline.
Ilma instrumentaalita kahetsuslugu “Syylinen syli” avab plaadi. Kui Värttina varasemate albumite avalugu on olnud mõni tempokas raadiohitt, siis see siin on aeglane leelutus, mis algab tasasest üksilaulmisest ja edastab nukrust ning melanhooliat.
Ansambli senine kaubamärk – elavhõbedaselt püsitu energia, kirglik rõõm ja seiklushimu avaneb “Iki” heliradadelt aeglaselt. Teine lugu “Tuulen Tunto” annab sellest tuttavast tundest aimu vaid refrääni kaudu, salmiosa otsekui takerdub ega jõua järele. Seevastu refrääni kaasakiskuv meloodiakäik korvab praktiliselt kõik.
Küll aga paneb laulu saade kõrva kikitama. Akordioni ja oreli partii on hoopis huvitavam ja ruumilisem, kui tänapäevastatud rahvamuusikas muidu ette tuleb. Kuigi seda kiputakse nimetama stilisatsiooniks, tundub just selle vihje põhjal võimalik olevat väita, et Värttinä on sammukese või paar edasi astunud sealt, kus nad muidu paiknesid.
“Sepän Poika” jutustab sepa pojast. Algab vasarakõlksudega, kasutab balkanlikke ristirästirütme ja kohati jätsib. Küsimus, mille tormakas laul püstitab, on see, kas tule, tahma ja metalliga harjunud karge noormees oma mõrsja siidilinadega harjuda suudab.
“Tauti” on lugu haigusest, mis elust ära viib. Vanakurat hõõrub end viimset päeva aistiva vanaeide külje vastu. Too anub tuult, et see laseks haiguse õhuks haihtuda.
“Morsia” loitsu tekst kajab kütkestava meloodiaga pulmaballaadis, mille kordused vajutavad mällu pitseri. Akordionist Markku Lepistö duett viiuldaja Lasse Legreniga äratab erilist tähelepanu (Legren on naasnud ansamblisse. Ta mängis 1980ndatel ka algkoosseisus).
“Nahkaruoska” on särtsakas Värttinä. Sarnaseid lugusid on ansambli kõigil plaatidel ja see on üks neid jooni, mis defineerib Värttinäle iseomase kõla. Äge tantsulugu, kus piitsa saab truudusetu mees, kinga saab ta lõpuks ka. Võidukas femiinpauer kõlab lauljate hääles.
Minoorne “Maahinen Neito” räägib mustlaslikust maaneiust, teistsugusest, tõrjutust, nõiduskunsti oskavast, kelle teed kulgevad salavete kaudu, maa aluseid radu. Loo lõpuosa instrumentaal ja vokaliis küünituvad teispoolsusse, edastavad meeleheite pinget.
Naljaloo “Potran Korean” pealkirja võib tõlkida kui rühikas nägus noormees. Laulavad a cappella naishääled, neiud hindavad noormehi, nende laulus on ka pilget. Tantsupeol tammuvat meestesalga võrreldakse seakarjaga, kelle näod õhetavad-higised. Selle taustal paistab kauge tee poolt külla toodud noormees silma. Konnakarjana hüplev neidudesalk elavneb. Keegi leiab tee kellegi südamesse.
“Vihi” on plaadi ainus instrumentaal – hoogne ja lustakas tantsulugu.
“Hopeat” lummab alguses kõlava šoti mouth-music laadis leelutavate vokaalharmooniatega. Kas armastust saab osta, on siin küsimus. “Su hõbe on mulle mittemiski, ma ei kummarda eales su sätendava kulla ees,” laulab neid. Raha ei läida armastust. Võluv laul.
“Tumma” kõlab albumi lõpu eel kui täitelugu, üks plaadi ilmetumaid laule. Seevastu “Syylinen Syli (osa 2)” punti panijana lummab ja haarab kõrvast. A cappella versioon huvitavate harmooniatega paneb Värttinä plaadist eriliselt lugu pidama.