Noore kitarristi debüütplaadi kompositsiooni küpsuse üle võib ju nuriseda, kuid tema mängutehnika ja meetod äratab tähelepanu.
Ukrainas sündinud Oleg Pissarenko on pärast muusikaõpinguid ennast kindlalt sisse seadnud Eestis. Lüürilise mängulaadiga noormeest võib järjest sagedamini kuulda esinemas eesti jazzi ja rocki koorekihti kuuluvate muusikutega. Tema tõus on olnud kiire ja sellele panigi aluse just see sama 2002. aastal ilmunud debüütplaat “IXOYΣ”.
Akustilist kitarri nauditava tehnilisuse ja hea tunnetusega mängiva muusiku hoiak on elurõõmust pulbitsev. Helge nagu Pat Metheny ja optimistlik nagu Béla Fleck. Meloodiline ja kenadest kokkukõladest lugu pidavad kompositsioonid on teinud plaadi peategelane ise.
Pissarenko mängu kuulates võib väita, et ta on hoolikalt kuulanud nii fusion-kitarriste kui svingikangelasi, post-bop’i ja flamenco-tegelasi. Kuid ühelegi neist pole võimalik panna peale näppu ja öelda, et läte on siin. Isepäratsemist ja trikke vältiv Pissarenko on sulandajana piisavalt originaalne, et tema mängus võiks kuulaja aduda oma käekirja.
Saatebändis jääb kõrva trummar Tanel Rubeni diskreetne detailiderohke mäng, Taavo Remmeli soliidne bass ja Meelis Undi meloodilised sopransaksofonisoolod.