Ladina muusika - vikerkaar Bachist Mongooliani

"Mis teile Ladina-Ameerika muusikaga seostub?" küsib Fernando Stern, festivali üks läbi aegade armastatumaid esinejaid, pärimusmuusika aida kammersaali kogunenud arvukatelt uudistajatelt. Stern on koos Rootsi löökpillimängija Stefan Hedborgiga, kolleegiga ülimalt rahvusvahelisest ansamblist Ethno in Transit, võtnud nõuks rääkida Ladina-Ameerika muusikast. Umbes tunniajane loeng-seminar ei suuda kaugeltki sellist mahukat teemat ammendada ja seda möönab ka Stern ise, mistõttu õpitoast jäävad meelde vaid mõned märksõnad ning muidugi ei puudu teooria otsene rakendamine praktikas. Osalejate esialgne ujedus kaob, kui üheskoos lauluviis üles võetakse.

Stern räägib, et tema ülesandeks on välja juurida stereotüüpseid arusaamu ladina muusikast, mis angloameerika filtrist läbi käinuna on meie kultuuriteadvuses juurdunud. Kõik muidugi teavad, mis on bossa nova ning salsavaimustuski pole eestlastele võõras. Stiile ja viise on sealkandis aga mustmiljon. Ladina-Ameerika muusikat on nimetatud suureks sulatuskatlaks ja tõepoolest - kujunemislugu on niivõrd keerukas, et haarab endas traditsioone praktiliselt tervest maailmast. Stern mängib oma läpakast helinäiteid, mis seda muusikalist rikkust demonstreerivad. Ladina muusikas ühinevad kolm suurt traditsiooni - Aafrika, Hispaania ja indiaani, kuid mitte ainult. Ka konkistadooride ajastul Euroopas ülipopulaarse barokkmuusika, eeskätt Bachi mõjutusi võib sealt leida, kui hoolega otsida. Rääkimata Kesk-Aasiast, kust kunagi muistsel ajal suure rahvasterändamise käigus arvestatav hulk inimesi praegusesse Ladina-Ameerikasse ümber asus.

Patagooniast, Tsiili lõunaservast pärit Stern selgitab, et kuigi geograafilised kaugused Lõuna-Ameerikas tunduvad kujutlematult suured eurooplase jaoks, kes sellele mandrile pole sattunud, on siiski kõigil sealse kandi muusikutel midagi väga olulist ühist. Lõppkokkuvõttes on pikas ajaloolises perspektiivis kõik muusikatraditsioonid nii või naa omavahel läbi põimunud. Seda tõestab edukalt kas või Ethno in Transiti multinatsionaalne koosseis. 8 liiget, 6 erinevat rahvust - need arvud räägivad enda eest.

Bodhran'i mängimine on imelihtne?

Suurbritannia trio Randall-Edey-Power töötuba keskendus Iirimaal levinud löökpillile bodhran'ile, eesti keeli raamtrummile, küllaltki ainulaadsele instrumendile, millel mängima õppimine nõuab aastatepikkust harjutamist. "Paljud arvavad, et mis see siis ära ei ole ja mängivad kõvasti ning valesti, tegelikult aga on bodhran küllalt kapriisne," selgitas Lucy Randall, maailma kahtlemata tunnustatuim bodhrani-ekspert, tegelikult hoopis Suurbritanniast pärit. Ta on tõelise virtuoosina kirjutanud bodhrani-mängimisest õpiku ja pannud YouTube'i üles mitmeid vastavasisulisi videosid. Loomult tagasihoidlikku naisterahvast ei väsinud tema bändikaaslased kiitmast ja esile tõstmast. Kuigi muusikuna on Randallist isegi suurem staar suupillimängija Brendan Power, kelle juured hoopis Uus-Meremaal ja kes lisaks osalemisele maailmakuulsa Riverdance'i tantsuteatri tegemistes on kirjutanud muusikat filmile "Atonement", mille eest saanud ka Oscari.

Paarikümne aastaga on bodhrani käsitsemise võimalused oluliselt avardunud ja rütmid muutunud keerukamaks ning seda mitmekesisust demonstreeris ka trio, mängides nii traditsioonilist iiri muusikat kui uuemaid arranzeeringuid, Iiri populaarsete tantsuvormide, reel'ide ja jig'ide võtmes. Publiku seas paistis olevat tõeliselt asjatundlikke inimesi, kellest mõnel oli ka pill kaasas. "Universaalne bodhran sobib vägagi erinevatesse koosseisudesse," rõhutasid muusikud ja kutsusid kõiki üles selle instrumendiga lähemat tutvust tegema.

Teejuht parmupillide maailma

Festivali õpitubade seeria lõpetas Cätlin Jaago, kes pühendas huvilised parmupillimängu saladustesse. Jaago tõi omal ajal Norrast kaasa know-how ja hakkas Eesti vanu parmupillisalvestusi kuulates siin parmupillitraditsiooni ellu äratama. Vastavat individuaalset õpet pakub pärimusmuusika aida juures tegutsev August Pulsti õpistu ning parmupillimängust on raamatki kirjutatud, mis praegu väljaandmist ootab. Põhiteadmised said õpitoast kätte aga ka need, kes selle instrumendi võib-olla esimest korda elus kätte võtsid. Jaago näitas lihtsamaid harjutusi, millega parmupillist rütmi ning meloodiat välja võluda. Ta oli välja valinud ka mõningaid kujukamaid arhiivisalvestusi. "Mitte kõik salvestused ei ole sellised, millest on hõlbus meloodiat ära tunda," seletas Jaago.

Isegi parmupilliga on nii, et korraliku kvaliteediga instrumendi muretsemine on võrdlemisi kulukas. Kõige lihtsamate ja universaalsematega, mida ka folgil siin-seal müüa on, on Jaago sõnul võimalik küll heli tekitada, kuid mitte keerukamaid lugusid mängida. Parmupilli mängimise juures on tehnilisi nüansse uskumatult palju, nii saigi õpituba olla heal juhul vaid teejuhatajaks sellesse omapärasesse maailma. Aga parmupill on kahtlemata populariseerumas ja seda õpetatakse muide ka Viljandi kultuuriakadeemias.

Ja lõppkokkuvõttes elame me kõik ju ikkagi 21. sajandil, mis tähendab, et parmupilli mängimiseks polegi ilmtingimata pilli ennast vaja. IPhone'i omanikud saavad kerge vaevaga oma telefoni alla laadida programmi, mis võimaldab virtuaalsel kujul pillitöristamise naudingu kätte saada. Naudingut pole seal muidugi suurt rohkem kui mõni aeg tagasi elevust tekitanud Google Doodle'i imaginaarsest kitarrist, aga maitse asi...

Pikemas perspektiivis on ka plaaditegemine plaanis, kuid selleks on Uljase sõnul vaja kirjutada rohkem omaloomingut. Nii et enne aastat 2012 Abrahams Cafe´lt plaati oodata pole.

Kas olete Eestis ka varem käinud?

    Maarten Decombel: Mina ainsana olen, mängisin siin 2003. aastal koos Stefan Timmermansiga, kes vist küll peaaegu igal aastal siit läbi astub. 

    Kuidas kokku saite?

    Jeroen Geerinck: Mina ja Maarten hakkasime koos mängima mingil jämmil ja tegime algul projekti kahekesi. Maarten teadis Peter-Jan'i varasemast ajast ja kutsus ka tema kampa.

    Peter-Jan Daems: Varem mängisime kõik erinevates bändides, aga Belgia on nii väike maa, et kõik tunnevad kõiki niikuinii...

    Teie bändi nime puhul on tegu ilmselt mingi sõnamänguga?

    Maarten Decombel: Hollandi keeles on ütlus raar maar waar (eesti keelde võiks seda tõlkida umbes "uskumatu, aga tõsi" - I.H.). Otsustasime asendada sõna raar sõnaga snaar, mis tähendab pillikeelt. Belgias tekib hollandikeelsetel inimestel kohe ettekujutus, millega tegu. Eestis vist mitte.

    Kontserdil oli näha, et publik võttis teid lõpuks väga soojalt vastu ja ei tahtnud lavalt ära lasta, aga algul ei saanud hästi vedama. Mis mulje teile endale jäi?

    Peter-Jan Daems: Koha akustikaga harjumine võttis tsipa aega (kõnealune kontsert toimus A. Le Coqi telgis - I.H.)

    Maarten Decombel: Jah, kui elektriliste instrumentidega mängida, pole vahet, aga meie mängisime akustilistega ja üsna pehmelt.

    Teie muusika on väga tantsitav, nagu kontsert ka edukalt tõestas, aga samal ajal sunnib end kuulama.

    Maarten Decombel: Seda me püüame jah. Näiteks Prantsusmaal teatakse meid eelkõige kui bändi, kes mängib tantsuks. Siin oli meie jaoks pisut ebatavaline olukord. Ma teadustasin küll palade vahel, et järgmine lugu on valss jne, aga publik oli vist algul natuke kahevahel.

Kust teie mitmekülgsus tuleb? Millised muusikastiilid teile veel südamelähedased on?

Peter-Jan Daems: Mina kuulasin nooruses palju new-age muusikat ja alustasin alles 18-aastasena tutvusetegemist pärimusmuusikaga.

Jeroen Geerinck: Ka minu taust on kirju, vanemad viisid mind lapsepõlves nii roki- ja folgikontsertidele, aga ka ooperisse. Eks rokkiv elektrikitarr meeldib mingis vanuses kõigile poistele.

Maarten Decombel: Üksvahe kuulasime kõik vaheldumisi selliseid eriilmelisi bände nagu Rage Against the Machine ja Daft Punk.

Kas Belgias on pärimusmuusika harrastajate seas tugevad traditsioonid?

Maarten Decombel: Peale I maailmasõda mingil hetkel traditsioon katkes ja 1960.-1970-ndatel taaselustus, mistõttu me ei saa selles vallas pidevusest rääkida. Siin Eestis on olukord kindlasti olnud hoopis erinev.

Peter-Jan Daems: Belgias juhtus nii, et terve generatsioon sai Ameerika muusika pealetungist mõjutatud, mis mõjus autentsele omamuusikale halvasti. Meil ei ole tõepoolest nii võimsat traditsiooni kui Iirimaal või Skandinaavias. Me püüame ka ise bändis traditsiooni mõistest pigem hoiduda ja mängime rohkem originaalkompositsioone, olles samas vastuvõtlikud igasugustele mõjutustele.

Maarten Decombel: Meie põlvkonnal on praegu ligipääs kogu maailma muusikale, just tänu internetile - kui sul ikka tuleb kell kolm öösel pähe tahtmine kuulata mõnda kurioosset Indoneesia gamalani-mängijat, siis miski ei takista sind.

Inimesed pistavad tihti ühte patta Hollandit ja Belgiat, mis erinevad üksteisest sama palju kui näiteks kas või Eesti ja Soome. Mulle ei meenu ausalt öeldes eriti Hollandi bände, kes oleksid folgil üles astunud, küll aga on siin korduvad külalised belglased...Ei tea, miks nii?

Maarten Decombel: Hea küsimus, ma polegi selle peale mõelnud.

Peter-Jan Daems: Holland on vist rohkem anglosaksi mõjutustega ja meil on kultuur frankofiilsem. Belgias elamise võlu ja valu seisneb selles, et pead kogu aeg ümber kohanema - igal pool on õhustik erinev, sõltuvalt sellest, kas lähed esinema Brüsselisse, Vallooniasse...

Mis teile tänavusest festivalist kõrvu on jäänud?

Maarten Decombel: Kahjuks mitte eriti palju, aga jõudsime Hedningarna kontserdile. Seda bändi pole me ammu live'is näinud. Kasvasime üles just neid kuulates.

(Vaid pisut peale intervjuud on Snaarmaarwaari poisid juba Pärimusmuusika Aida ees möödujate ja endi lõbuks mängimas midagi sellist, mida nad ise nimetaksid ilmselt traditsioonilisemaks "folgistuffiks").

Jazzkaare eelakord toimus eile 19. Aprillil Viljandis ja Valgas. Viljandis musitseeris akordionist Jaak Lutsoja restroranis Centrum ja Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses esinesid Uku Suviste ja ansambel Marjamaa Brothers. Mõlemad kontserdid olid praktiliselt välja müüdud. Muusikute muljed kontsertidest on väga head, Mairo Marjamaa sõnul võeti nende kava väga soojalt vastu, kuigi tegemist ei olnud hittide kavaga, vaid valdavalt Uku Suviste ja Marjamaade loominguga.