|
 |
 |
27-aastane blond vokaalikaskadöör Saksamaalt on muusikaline
kameeleon, kelle värvid välkkiirelt vahetuvad Bachist, Mototwn’ini, jazzi
klassikast gruuviva räpini, Michael Jacksoni pophittidest maailmamuusikani, madrigalidest
techno’ni. “Ma vihkan muusikat, aga mulle meeldib laulda,” kõlab
noormehe üks väljakutsuvatest kreedodest, mida on raske tõsiselt võtta, kuna tema
muusika veenab kuulajat, et too tüüp ei saa sugugi vihata seda, mida ta laulab.
Schiefeli arsenalis on lisaks mikrofonile Harmonizer, Loop-Delay, Flanger,
Distortion ja veel terve rida teisi elektroonilisi kaadervärke, läbi mille kõlab
inimhääl kui mitte võõrana, siis ootamatult veidrana küll, ning mis võimaldavad tal
imiteerida igat pilli, mille järele parajasti tuju häält sirutada. Mees-nagu-orkester
loob meie aja helikeskkonna, mis fragmentaarseks jahvatatult algul laiali paisatakse ja
siis ühemehe-show’s tükkidena kokku kleebitult kõlama pannakse. Mõni ime
siis, et arvustajatel tuleb iseenesest keelel võrdlus Bobby McFerrini või Al
Jarreau’ga. Aga Scheifel on tänapäevasem, veidi iroonilisem, pisut modernsem. |
|
|
