|
|
 Igasugune muusika võib olla jazz, kui tunne on õige, kõlab vabameelsuse
poole rühkivas tänapäevas arvamusi. Bändzhomängija Béla Fleck on toonud kantripilli
jazzipubliku ette sellise enesestmõistetavusega, mida võiks kadestada iga saksofonist.
Viimanegi kahtlusekübe hajub kontserdil, kus publik üllatusega tajub, et plõnniva
noodivurina asemel kuuleb ta pigem kitarrilikke soolosid ja muusikat, mis ulatub üle bluegrass’i
ja jazzi, üle popmuusika ja bluusi, läbi üllatuste ja lustilike humoorikuste meelt
lahutama ja vaimu kergitama. 39-aastast Béla Flecki peetakse maailma parimaks
bändzhomängijaks.
Tosin korda on teda või tema muusikat arvatud vääriliseks kandideerima Grammy-auhindadele,
kaks korda on ta käinud mainekat autasu vastu võtmas (1997. aastal parim
pop-instrumentaalesitus loos "The Sinister Minister" eest, 1996
mängumeisterlikkuse eest Johnny Gamble’i palas "Hightower"); Flecki
näpuosavust ja mõttelendu on kiitnud kõik kuulsused, kellega ta on koos mänginud:
Stevie Wonder, Bruce Hornsby, Phish, Amy Grant, Branford Marsalis, Chick Corea,
Bonnie Riatt, Garth Brooks, Al DiMeola, Grover Washington jpt.
Alustanud 15-aastasel bändzhomängu, kirgastus Béla Fleck paar aastat hiljem
Chick Corea kontserdil ning pööras ühe kõrva jazzi poole. Kõigis oma järgnevates
ansamblites (Tasty Licks, Spectrum, New Grass Revival) püüdles ta saadud impulsi
ajel kantri kõrvalt improvisatsiooni poole, kuni täpselt kümme aastat tagasi kohtus
bassist Victor Wooteniga. Maailmalaiuselt mõjukas ajakiri Frets oli Flecki siis
juba mitu aastat järjepannu kuulutanud parimaks oma pillil ja ta oli kantriseltskonnas
staar. Aga ta moodustas Flecktones’i ning sukeldus seiklema stiilikirevusse,
mille keskmes asub jazz.
Kriitikud kiidavad neid, publik on kõikjal vaimustuses ja Flecktones kerkib
järjest kõrgemale, andes aastas umbes 200 kontserti, hinnates vahetutu kontakti
publikuga ülemaks stuudiotööst. Pealegi on grupp igal pool üritanud ära õppida ka
mõne kohaliku muusikakillu, millega kuulajaid vaimustada. Ja kunagi ei tea, millega
muusikud ennast kontserdil, ka Jazzkaarel, üllatada võtavad.
Bassist Victor Wooten on maailmaklassi virtuoos. 1993. aastal nimetas ajakiri Bass
Player ta aasta parimaks oma pillil.
Futureman mängib kujult kitarri meenutavat elektroonilist löökpilli Drumitar,
mis lisaks harjumuspärastele trummihelidele tekitab kujutlusvõime piiride taha ulatuvaid
hääli ning kui vaja, siis ka vetevulinat, tuulekohinat või linnulaulu.
Kirjeldamatult mitmekesine, uskumatult visrtuooslik ja vastupandamatult haarav on Flecktones’i
muusika. Jazzkaare hari! Igal juhul!Béla Fleck – banjo
Victor Wooten – bass guitar
Futureman – drumitar
Jeff Coffin – sax |
|
|
