Klassikaraadio

Maailma parim bändzhomängija Jazzkaarel! Bela Fleck on vähemalt tosin korda Grammy’le kandideerinud, kusjuures mullu saavutas ta ihaldatud eesmärgi popmuusika instrumentaalpalade kategoorias!? Jah, sest kantripilli mängivat meest teatakse eelkõige jazzmuusikuna, aga tema muusikalised reisid ulatuvad hoopis kaugemale. Flecki tekitatud elavhõbedana rahutud helid meenutavad tihtipeale kõike muud kui bändžot, trio show on vaatamisväärne ja nende helipilt külluslik, mõjudes ühtviisi hõrgutavalt nii jazz-, pop, kui ka muu muusika maitselistele tüüpidele. Jazzkaare tormihoiatus! Flecktones meeldib laval nii publikule kui ka kriitikutele rohkem kui Grammy’ga pärjatud plaatidel.

COURTNEY PINE (UK)

Rahvusvahelise kaliibriga mustanahaline Briti saksofonivirtuoos, kes kerkis esile 80ndate keskpaigas ning on tänaseks saavutanud nii edu pop-edetabelites kui ka tunnustuse jazzikriitikutelt. Ta on mänginud suurte meistritega (Elvin Jones, Art Blakey, George Russell, John Stevens jt), on juhtinud mitmeid enda gruppe (Jazz Warriors, kvartetid ja kvinetid) ning mis kõige olulisem – Pine on sünteesija. Tema plaatidel ja lavaesinemistes ristuvad jazzmuusika traditsioonid, reggae, rock- ja popmuusika, klassika ning modernsed elektroonilised biidid.

Kolm suurte kogemustega ja kõrgelt hinnatud nüüdisjazzi tippmuusikut. John Abercrombie on kitarrikuulsus, kelle nimest ei saa mööda ükski tänasel ajal kirjutatud jazzmuusika ajaloo raamat. Tema tähelepanuväärseimad saavutused on seotud salvestistega plaadifirmale ECM. Trompetist Kenny Wheeler kuulub euroopaliku jazzitraditsiooni esiridadesse. Ka tema tähelepanuväärseimad plaadid on ilmunud ECM-i märgi all, kätkedes lüürilisi ja üpriski vabavormilisi helimaastikke. Marc Copland on kirjeldanud oma klaverimängu kui maali loomist: helid kui värvid, meloodia kui kujutis, rütm kui protsessi kujunevad ja hajuvad korrapärad. Tema hiilgavat ansamblitunnetust ja erakordset harmooniataju on ülivõrretes kiitnud paljud muusikud (Michael Brecker, John Scofield, Ralph Towner, Gary Peacock jt), kellega ta on koos musitseerinud.

Tippude tipp omas vallas – 69-aastane tenorsaksofonist, arranzheerija, dirigent ja helilooja Frank Foster, kes on pärjatud kahe Grammy’ga (seadete eest Diane Schuurile ja George Bensonile). Seda lisaks nendele 13-le Grammy’le, mille on saanud Count Basie orkester, kus Foster mängis aastatel 1953-1964. Pärast orkestrijuhi surma võttis ta viimase soovil juhtohjad enda kätte ning oli kuni 1995. aastani orkestri dirigent ja liider. Ta on elav jazziajalugu, tema loendamatute koostööpartnerite seas on Frank Sinatra, Duke Ellington, Sarah Vaughan, Dizzy Gillespie, Benny Goodman jpt. Jazzkaarel juhatab Foster kohalikest muusikutest koosnevat bigbändi, mille kontserdist saab kahtlemata siinse bigbändimuusika suurim sündmus läbi aegade.

Ballaadide meister, bluuside valitseja ja svingide keerutaja Dennis Rowland laulis aastaid koos Count Basie orkestriga. Ta on mees, kellele kriitikud üpris üksmeelselt ennustavad peatset jõudmist jazzvokaali absoluutsetesse kõrgustesse

Kui neli New Yorgi jazzmuusikut tegid kord naljaviluks vokaalkvarteti, ei osanud nad arvata, et sellest saabki nende hiilgav karjäär. Üks neist on muide Michael Jackson, kes siiski ei ole see MJ. Nelik on on artistlik, särav, kütkestav (omadussõnu võib ritta laduda kuitahes palju). Meelelahutus suure algustähega.

Prantsuse viiuldaja, kes viis aastat tagasid sai oma kodumaal lootustandvaima noore muusiku preemia. Pärast seda on Stephane Grappelli ja Didier Lockwoodi mantlipärijaks pürgiv andekas neiu andnud välja mitu plaati ning mänginud tormiliste kiiduhõisete saatel palju kontserte.

Taani tuntuima jazzkitarristi Pierre Dorge (New Jungle Orchestra) üllatustest kubisevas ja seega põnevas projektis lööb kaasa ka eestlane Jaak Sooäär.

Vokaaliakrobaat ja häälevõlur Saksamaalt. Jazzist avangardi kaudu popmuusikani ja sealt riburadu pidi tagasi.

Silma- ja kõrvailu pakkuv vokaalgrupp Soomest.

Suurepärane saksofonist Venemaalt, sealse modernjazzi tipp, kes 36 eluaasta jooksul on jõudnud musitseerida koos paljude ameerika kuulsustega ning osalenud kümmekonnal plaadil.

Rootslanna Ellinor Asp fungib laulda kui tulesäde ning põhiliselt eesti muusikutest koosnev saatebänd rappub ja veereb koos temaga.

Kaks kitarri ja üks laulja jahedast Norrast. Kütuseks Ladina-Ameerika palavad rütmid ja sealtkallastelt pärit sensuaalsed meloodiakeerdkäigud.

Acid jazz’i rajajaks peetav Briti DJ taas Jazzkaarel! Võimatud ja mööndustega võimalikud muusikaühted saavad tantsupõrandal vägevaks ja very-very-groovy tundeks.

Raul Sööt ja tema kaaslased mängivad komponeeritud nüüdisjazzi. Nende muusika on huvitav; seda mitte ei tasu kuulata, vaid lausa peab kuulama.

Kitarriga maalitud helimaastikud, meeldiva malbusega serva taha kaarduvad mõttereisid; kolm kitarri, kolm kitarristi, üks muusika, millel palju nägusid.

Eesti parim jazzpianist? Jah, endiselt. Vabalt ja loogiliselt põimuvad tema sõrmede all jazzi stiilid ja vormuvad muusikaks kõlad. Sedapuhku koos abilistega. ameeriklane Dennis Rowland, Silvi Vrait ja Margot Kiis.

Basic Concept on üks vahvamaid praegusi jazzkvartette Eestis, kitarrist Tiit Paulus aga kui pärl, mille sära aastad vaid suurendavad. Põnev kohtumine.

Mõnus, lahe pretensioonitu. Eesti bändi svingiklassika meenutab aegu, mis see ja just see oli parim popmuusika.